28. veebruar - viimne (mäe)päev - Argentiere Grands Montets

Kätte on jõudud, siis meie reisi viimane täispäev mäel. Eelmisel õhtul Kadri, Kaisa ja Ivo otsustasid, et nemad jäävad hommikul koju, et siis minna päeval koobastesse. Teised aga otsustasid minna  Argentiere Grands Montets'i. Annika küll arvas, et tema jääb kodumäele kuna Argentiere Grands's olid põhimõtteliselt ainult mustad mäed.

Vahetult enne minekut otsustas Annika ringi kuna Ivo oli nõus järgi tulema kui mägi liiga õudne tundub. Igaljuhul võtsime siis teekonna ette ja mäele. Esimene mägi ja esimene laskumine ning siis olime juba kaheks grupiks jagunenud, seekord siis - poisid ja tüdrukud :). M-L'il oli selle üle vast kõige suurem heameel kuna tema eelmised päevad olid väga maskuliidsed ehk siis tema päeva sisustasid poisid.

Mäed olid superlahedad - palju puutumata lund. Kui olime poisid ära kaotanud, siis võtsime kõige kõrgema tipu ning algas tunni ajane järjekord kondlisse. Kui üles jõudsime, siis oli päike pilve taha läinud ning olime pilve sees. Üleval tegime natuke hüppe pilte ja siis hakkasime alla minema. Alla jõudmine võttis oma 45 min koos pausidega.Kuna lund oli omajagu palju, siis rapsimist oli küll ja veel, nii et oli hullumeelselt palav - joogiks sai söödud lund, mis on päääris hea :).

Alla jõudes kohtasime Aldarit, kes suutis jälle üllatada oma seiklustega. Aldar ja Martin olid veel omakorda lahku läinud kuna Aldar otsustas jälle teha ekstreemsporti ning puudris sõita. Igaljuhul lühikokkuvõte tema seiklustest - laua peal sõitmine ilma jalgu kinnitamata, laua kaotamine, laua leidmine, ronimine mäest üles. Vähemasti oli ta elu ja tervise juures ning väga õnnelik kui me temaga kokku saime.

Tegime koos Aldariga veel sama sõidu, mida hommikul Heli, M-L ja Annika tegid ainuke vahe oli selles, et oli udu ning sõita oli suht raske - pidevalt püsti - pikali ja püsti - pikali. Kuna päevane lumes sahmimine oli kõik kohad märjaks teinud, siis varsti otsustasime koju ära minna. Vaja oli teha pilte ;) ning linna peale shoppama minna.

Kodus tegime kiirelt pildisessiooni, siis pessu ja linna. Linna läksid Annika, M-L, Aldar ja Martin. Peale linnas käimist, tegime viimase õhtusöögi ning mängisime lauamänge, rääkisime juttu ja mõte oli isegi öökluppi minna aga seekord jäi siiski ära. Öösel tuleb aga häid mõtteid ning otsustasime veel öösel kooki küpsetama mida järgmisel päeval hea bussi oli hea kaasa võtta. Igaljuhul magama saime umbes 2 ajal.

27. veebruar - Courmayeur

Nii, täna siis otsustasime Itaalia mägesid valutama minna. Ilm oli super - päike paistis, õhk oli soe - kõik mida hing tahtis oli olemas. Väike tagasilöök oli tunneli maksupunktis, kui selgus et soodustuse saamiseks oli meie Unlimited piletilt siiski midagi puudu ja pidime täishinna - 70€ edasi-tagasi pileti eest maksma, oh well. Kuna tahtmine oli suurem kui see 70€, siis maksime ära ning sõit võis edasi kulgeda.

Varsti nägime, et tõstukid paistavad ning arvasime õndsalt, et oleme kohal, kuid siis selgus, et olime hoopis Mount Blanki teine külg ja täielikult off-piste nagu kohalikud suusatajad mõnusa muigega meile mainisid. Siis edasi saime miski platsile mis pidi olema nüüd õige kuid kui kaarti vaadata, siis tegelikult linn Courmayeur oli alles jääärgmine peatus :)

Sõitsime gondliga üles ning siis panime plaani paika, et täna üritame sõita kõik koos. Algus oli palju tõotav kuni selle hetkeni kui tegime laskumise jäätunud mugulate vahel ning osad jõudsid natuke varem alla kui teised ja enne ei olnud me kokku leppinud millise mäe me järgmisena ette võtame. Nii põrutasidki Heli, M-L, Aldar ja Martin ühele poole ning Annika, Kaisa, Kadri ja Ivo teisele poole.

Annika, Kaisa, Kadri ja Ivo teisi ei näinud, siis otsustati uuesti üles sõita, et siis järgmisena võtta ette kõige kõrgem mäetipp. Kuna täna Kadri selg ei teinud koostööd, siis Kadri jäi alla teisi ootama. Sõit alla oli super, rajad olid fantastilises olukorras.

Järgmisena otsustasime, et võtame ette selle kuurorti kõrgeima tipu. Olime, siis jõudnud väravateni, Kadri, Kaisa ja Ivo isegi juba gondlininigi jõudud kui kostab hõige "Kadriii, ma ei saa läbi...". Selgus, et Annika kaart oli otsustanud nalja teha ning Annikat mõnda aega mitte üles lasta. Nii siis Annika jäi 10ks minutiks alla ja teised sõitsid üles.

Selle kõige naljakam seik oli see, et Annika oli eelmisel öösel unes näinud kuidas ta järgmise päeva üksinda mäel veedab :)

Peale 10 minutit saavad kõik neli üleval kokku, et siis ette võtta üks 45 minutine järjekorras seismine, et maailma aeglaseima gondliga tippu sõita. Lõpuks kui üles jõudsime, siis vaated olid väga ilusad. Üleval aga selgus, et Kaisal olid korraga mõlemad klambrid nõrgaks jäänud ning pidi alla neid putitama minema. Otsustasime, et Kadri läheb koos Kaisaga alla kuna selg ei ole just kõige paremas seisus ning Annika ja Ivo vallutavad mägesid.

Ivo ja Annika sõitsid üles-alla, siniseid-punaseid-musti radasid, natuke puudrit ja natuke metsa. Kadri ja Kaisa kohtusid all Heliga, kes oli otsustanud greepy habemiku juttu kuulata ja mitte off´i minna, kuhu siis siirdusid ülejäänud - M-L, Aldar ja Martin.

Leidsime remondikoha ja katkisem klamber sai korda, teine pidi hetkel veel ok olema. Öeldi et võta rahulikult ja koju jõudes vaheta ära.
Ivo ja Annika otsustasid alla teiste juurde minna, kuid nägid, et Kaisa ja Kadri koos Heliga sõidsid üles. Üles jõudes avastas Kaisa, et ka tema teisel klambril on ka ikka täitsa vedru väljas. Tegime siis sõidu alla, et võtta ka väike lõuna. Edasi läksid Annika ja Heli üles, et metsa sõitma minna. Teised vigased siirdusid alla, Itaalia peale tiirutama. Peab küll mainima, et alla sõit oli täitsa mõnus ja all olid isegi põhjapõdrad ritta pandud vaatamiseks. Kahjuks aga osutus see ka ainukeseks vaatamisväärsuseks kuna küla jäi väga igavaks. Linn turistile kujutas endast ühte kohvikut ja ühte spordipoodi. Edasi olid juba kõik tupikud, tõkkepuu taga olevad alad ja majade vahelt jooksvad kitsad käigud, mis sisehoovidega lõppesid. Linnaskäigu naelaks sai see, et kaks katkist suusatajat toodi alla. Üks neist, kanderaamil olev, sai puna-valge limusiiniga sõidu. Lahkumisel nägime ka üht juba lapitud suusatajat, kes jutu järgi omal "sisse" oli kukkunud.
Sõideti siis üles tagasi, et kodupoole hakata liikuma. Tuli välja et see itaallaste mõttemaailm on ikka täitsa mööda. Rajamärgistused või asjad. ühe tõstuki asemel sõitsime umbes 5ga, st et ühte rada over and over again, sest lubatud kohta see ei viinud. Lõpuks otsustasid Kadri ja Kaisa minna kindla peale ja pisut ringiga, mis tegelikult oli otse. Ivo jäi endale kindlaks ja laskus edasi, mis lõppes siiski taas üles tulekuga, et järgneda, Kadri ja Kaisa võetud rajale. Ivo endale kindlaks jäämine oleks peaaegu endale saanisõidu korraldanud - maandus endasi minekuga lõpuks mäe kõige metsamas ja inimtühjemas nurgas. Vaevalt oli ta sinna jõudnud kui kostis lifti juurest, õnneks inglise keeles, hüüe: "hei kõik! viimased sõidud ülesse"

Päev hakkas juba lõpule jõudma kui Heli ja Annika nägid M-L, Aldarit ja Martinit, kes tahtsid minna korra veel parki sõitma. Heli ja Annika mõtlesid, et lähevad neile vastu aga kuna kell oli juba üsna palju ja tõstukeid hakati kinni panema, siis otsustati ikka alla minna, et jõuda õigele tõstukile.

Ponnistused sinna jõuda aga ei kandnud vilja ning lõpuks pidime gondliga alla linna sõitma, mis ei olnud üldse see linn, kus oli meie auto. Alla jõudes aga kohtusime M-L, Aldari ja Martiniga ning nalja sai palju kui avastasime, et nii autovõtmed kui ka korteri võtmed on meie käes :).

Istusime, siis mingi suusabussile. M-L uuris, kas buss sõidab linna, kuhu meil oli vaja. No muidugi bussijuht ei osanud inglise keelt ja kaardi peale näidates algselt raputas pead aga hiljem ütles, et viib meid ära. No nii me siis lootsime, et saame õigesse kohta. Peale mõningast tiirutamist linnas võttis buss õige suuna ning varsti olime oma bussi juures ja sõit koju võis alata.

Kodus oli tavaline rutiin - dušš, söögi tegemine, söömine. Õhtuse rutiini murdis mäng Ligretto.

26. veebruar - Les Houches

Hommikul võtame suuna Chamonix oru ühte otsa, mis jääb Mont Blanci tunnelist vasakule - Les Houches. See on terve oru kõige madalam keskus, kõrgeim tipp on 1900m. Ilm on ilus ja tuju hea. Alustame, Annika teeb algatuseks ühe kukerpalli ja natuke hiljem ühe tagumiku maandumise ja siis veel ühe. Aga sellega saab ka limiit täis ja võib ilusti sõites edasi lasta.

Esimene kokkulepitud meeting point läheb muidugi untsu ja Heli vehib kätega "SIIT, SIIIIIT!" Annika ja Kaisa jõuavad veel reageerida, kuid teised on juba pöördest mööda vuhisenud ja omateed läinud. Liftid on Prantsusmaale kohaselt endiselt vanakoolid. Esimene tool üles, Heli, Annika ja Kaisa. Peale minek oli juba kõmaki, seega mõistlik oli kiivrikaamera maandumisel sisselülitada ja nii ta läks väike kõhukas maha minnes.

Kaisa, Annika ja Heli otsustasid esmalt võtta sinise raja ja hoidma pidid vasakule. Kuna Annika vasak ei olnud selline nagu teiste vasak, siis vaatamata Heli hüüdele keeras annika kogemata paremale ning sattusime mustale rajale, mis tundus küll väga sinine, kummalised on need prantslased. All lifti juures kohtusime ka teistega. Tuli välja, et Ivo saapapael (keeratava mehanismiga) oli katki läinud ja ta läks seda kodu juurde rendipunkti vahetama.

Võtsime suuna pargile, tooliga sai mõnusalt üle pargi sõita ja pisikestele beebihüpetele pilgu peale visata. Polnud vaja pikemalt mõelda, pots ja pots harjutasime. Kadri tegi pisut suurema potsu kui oleks soovinud, kuid see teda ei peata ja päev jätkub.

Vahepeal tuleb ka kõne Ivolt, kes ei leia kuskilt koduvõtmeid. Need olid Annika taskus kuna koos me ju kodust lahkusime ja koos pidime me koju tagasi minema,  seega polnud hommikul vajadust minna keldrisse pead lööma juhuks, et keegi teistest varem koju tuleb.

Sõidame ikka üles ja alla, üles ja alla ning ongi tiir peale tehtud. Ivolt tuleb ka kõne, et ta on teel gondliga üles, Kaisa vastab: "Hästi, ma näen gondlimaja tulen sinna!". Selleks ajaks kui telefon saab taskusse ja lukk kinni tõmmatud, enam maja ei paista, pilv on meid rünnaud. Asume siis missioonile leida gondlimaja. Aega läheb aga asja saab.

Teeme siis veel mõned ringid, kuid ilm vaid halveneb, aeg on ka lõunatada. Seltskond on meil kaheks jagunenud ja esimesed võtavadki suuna kokkulepitud kohviku poole. Nähtavus on nullilähedane, pikk sirge, kiirusehoidmise laskumine on täies hoos, kui Kaisa püüab selja taha vaadata ja hüüab "Kas Annika pais..." prõhhbumm...kukerpall. Aga pole hullu, jätkame sõitu.

Peale pikemat siilike udus mängimist leiame söögikoha, nähtavuse erinevus majast väljas ja majas sees on drastiline. Istume ja puhkame jalga ja udust segaseid silmi. Pika peale jõuavad ka teised. Teeme veel mõned laskumised, kuid peagi võtame suuna kodule.

Täna on meil kavas õhtusöök väljas. Kõnnime siis peatänava läbi ja peale paari katsetust, leiame selle ÕIGE. Võta nüüd kinni kas kallis või odav. Koht on mõnus hubane ja toidud head, 3-käiguline õhtusöök viib keele alla ja ka veiniklaasid tühjenevad kiirelt.

Linnaõhtu lõpetuseks teeme veel väikse suveniiri shoppingu ainsas lahtiolevas poes aga magnetid saab kätte.

Koju jõudes läks jutt mingipärast jooga teemale ning tuli hakata tegema selliseid harjutusi, mis on Annika lemmikud. Nimistusse jõudsid: konn, tool?, plank, kätekõverdused jalatõstega.

25 veebruar - the day after

Kuna eelmisel päeval olid "kangemad" sportlased umbes kella kolmeni üleval olnud, siis hommikune äratus oli natuke hilisem ja aeglasem. Aga nagu rutiin ette nägi, siis tegime hommikusöögi, panime riidesse ja läksime kodumäe teist poolt vallutama - Le Brevent. Kõik kohe hommikul siiski mäele ei jõudnud :). Gondli saba oli jälle muljet avaldav ja enne kui esimesed gondlini jõudsid olid ka unisemad juba sabasse jõudnud. Mäele minek oli täna väga julgustav, enne kui gondli uksest sisse sai astuda toodi juba kanderaamil inimene mäepealt ära. Brevent´i pääsemiseks oli vaja võtta punane tipu laskumine, mis koosnes jäätunud lume tükkidest, oli üsna bumpy ride, raja kõrval off piste´s toimus omamoodi huvitav võistlus, kus matkati jala nõlvast üles ja siis sõideti mööda järsku off piste slaalomirada alla ja kanderaamil inimesi leidus seal veelgi.

Mäel jagunesime jälle mitmesse erinevasse gruppi. Osad läksid kohe musta mäge vallutama, teised aga tegid allpool mõned laskumised. Peab mainima, et see must mägi ei olnudki nii must kui alguses karta võis...või oli tegu sellega, et eelmisel päeval oli manustatud piisavas koguses kesvamärjukest, mis ei olnud veel organismist välja läinud.

Vallutasime erinevaid radu ja lõuna ajal said M-L, Martin, Annika, Heli söögikohas kokku ning sai tellitud friikartuleid, mis olid ülemõistuse head :). Vahepeal ilmusid välja ka teised ning jagasime natuke muljeid ning siis tagasi radadele.

Ivo, Kadri ja Kaisa tegid selfie ride´e, eest-tagant-pealt-alt, you name it.

Peale lõunat sai veel natuke Le Brevent poolel laskumisi tehtud aga siis pöörduti tagasi päris kodumäele. Leidsime ka Aldari elu üle  mõtlemas, haarasime ta kampa ja tegime veel mõned laskumised. Kuna vahepeal oli lund sadanud, siis kodumägi oli palju paremas olukorras kui esimesel päeval. Isegi DJ oli mäepealsesse baari välja aetud ning lasi chill muusikat.

Peale rasket mäepäeva otsustasime minna linna ujuma ja saunatama. Kokku sai lepitud, et kell 17 hakkame liikuma. Asjad pakitud ning minek võis alata. Kadri jäi koju saunatajatele süüa tegema. Jõudsime, siis linna ning algas parkmiskoha otsimine. Tiirutasime linna peal ringi kuid kohta ei leidnud. Õnneks või kahjuks oli aga Martin väsinud ja ei viitsinud veekeskusesse tulla seega otsustas koju tagasi sõita, seal natuke puhata ning hiljem teistele järgi tulla.

Veekeskuses sai natuke ujutud, korra torust alla sõidetud ning ülejäänud aeg veedeti saunas. Naised said saunas joogatunni vanemalt proualt. Ühtlasi avastas Annika, et sai Dekatüleni poest väga popid plätud. Päris hea oli vahelduseks saunas olla :)

Kodus ootas meid maitsev Pasta Carbonara.

Vabariigi aastapäev

Hommikul joonistasime lipud põsele ja sidusime paelad kiivile ning võtsime suuna kõige kõigema tipu poole - Aiguille du Midi, mis on lähim punkt Mont Blanci tipule, mis on kättesaadav ka tavainimesele. Saime jälle pikas järjekorras seista ja siis algas kahe gondliline reis tipu poole.

 

Ilm oli ilus ja vaade maagiline, kõrguseks 3842m. Nii mõnelgi pani kõrgus südame klopima, nagu kiuste on sellised tipu konstruktsioonid tehtud võrgutaolisest materjalist, et jalgealuline ikka võimalikult ebastabiilne oleks. Igaüks otsis omale vastuvõtliku jalgealuse ja algas suur pildistamine ja asjatamine. Palju oli ka neid julgeid, kes võtsid eriti kahtlase trepilaadse raja alla poole, kus panid varustuse jalga ja aslustasid laskumist 24km off piste rajal. Sinna sai vaid koos giidiga minna. Meie jätsime seekord vahele.

2013a lõpus sai see tipp endale ka uue atraktsiooni, milleks oli klaaskuppel, kuhu sai suurte vanaisa-sussidega sisse astuda. Kellele rohkem kellele vähem hirmu häratav ettevõtmine sai edukalt läbitud.

Tänaseks vallutamiseks otsustasime võtta Le Tour linnas oleva Balme keskuse. Seal oli rohkelt siniseid ja punaseid käänulisi metsalaskumisi. Igaüks leidis endale meelepärase raja ja see sai ka paljude lemmikuks. Telefon oli parajalt segaduses too päev, sest osa tõstukist ja rajast läbis ka Šveitsi. Päeva lõpetuseks istusime pisut veel nõlva all ja nautisime ilusat ilma.

Õhtul läks pool seltskonda poetuurile, mis lõppes enamusele värviliste makroonidega. Koju jõudes õhtusöök ja scrabbeli duell, mis lõppes laual tantsmisega ja lühikese uneajaga... (sellest võib keegi täpsemalt kirjutada).

Esimesed muljed ....

22.01 öösel saime kõik kell 04.20 Tallinna lennujaamas kokku ning puhkus algas. Pagasiga muret ei olnud ning kõik lauakotid said ilusti lennukisse. Mõlemad lennud läksid ladusalt. Frankfurti lennujaamas oli võimalik tasuta kohvi, kakaod, teed jms tasuta tarbida :) ... sai mõni tops endale sisse manustatud.

Varsti olime Milaanos ning meid ootas ees Martin, kes oli juba meile bussi organiseerinud. Tassisime oma asjad bussi ning sõit algas. Poodi otsustasime minna natuke enne Prantsusmaale sisenedes. Enne poodi käisime veel söömas paduehtsas itaalia söögikohas, kus kutt ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Tellisime oma söögid osaliselt huupi :) Poes veetsime nii tund või poolteist ja kokku sai 2 kärutäit toitu. Kui maksma läksime ja enda asjad ära maksime, siis poemüüa pani leti kinni...hmm...ilmselgelt tegime tema päevanormi täis.



























Aga peale shoppingut jätkasime oma teekonda Chamonix'i. Kohale jõudes tassisime asjad oma pessa ja ega pikalt üleval ei jõudnudki olla ja nii me pugesime kõik oma pesadesse.

Hommikul oli äratus 07.30. Tegime kiired söögid ning siis mäele. Esimesed laskumised tegime kõik koos aga siis läksid osad oma teed ja teised oma. Lõuna ajal saime kõik kokku ja siis tagasi mäele.

Ühtegi valusat vahejuhtumist ei olnud ning õhtul olid kõik oma jalgade peal ning keegi ei kurtnud, et kuskil midagi väga valusat oleks olnud.

Viimased askeldused vol 2

Või siis midagi sellist... :)