26. veebruar - Les Houches

Hommikul võtame suuna Chamonix oru ühte otsa, mis jääb Mont Blanci tunnelist vasakule - Les Houches. See on terve oru kõige madalam keskus, kõrgeim tipp on 1900m. Ilm on ilus ja tuju hea. Alustame, Annika teeb algatuseks ühe kukerpalli ja natuke hiljem ühe tagumiku maandumise ja siis veel ühe. Aga sellega saab ka limiit täis ja võib ilusti sõites edasi lasta.

Esimene kokkulepitud meeting point läheb muidugi untsu ja Heli vehib kätega "SIIT, SIIIIIT!" Annika ja Kaisa jõuavad veel reageerida, kuid teised on juba pöördest mööda vuhisenud ja omateed läinud. Liftid on Prantsusmaale kohaselt endiselt vanakoolid. Esimene tool üles, Heli, Annika ja Kaisa. Peale minek oli juba kõmaki, seega mõistlik oli kiivrikaamera maandumisel sisselülitada ja nii ta läks väike kõhukas maha minnes.

Kaisa, Annika ja Heli otsustasid esmalt võtta sinise raja ja hoidma pidid vasakule. Kuna Annika vasak ei olnud selline nagu teiste vasak, siis vaatamata Heli hüüdele keeras annika kogemata paremale ning sattusime mustale rajale, mis tundus küll väga sinine, kummalised on need prantslased. All lifti juures kohtusime ka teistega. Tuli välja, et Ivo saapapael (keeratava mehanismiga) oli katki läinud ja ta läks seda kodu juurde rendipunkti vahetama.

Võtsime suuna pargile, tooliga sai mõnusalt üle pargi sõita ja pisikestele beebihüpetele pilgu peale visata. Polnud vaja pikemalt mõelda, pots ja pots harjutasime. Kadri tegi pisut suurema potsu kui oleks soovinud, kuid see teda ei peata ja päev jätkub.

Vahepeal tuleb ka kõne Ivolt, kes ei leia kuskilt koduvõtmeid. Need olid Annika taskus kuna koos me ju kodust lahkusime ja koos pidime me koju tagasi minema,  seega polnud hommikul vajadust minna keldrisse pead lööma juhuks, et keegi teistest varem koju tuleb.

Sõidame ikka üles ja alla, üles ja alla ning ongi tiir peale tehtud. Ivolt tuleb ka kõne, et ta on teel gondliga üles, Kaisa vastab: "Hästi, ma näen gondlimaja tulen sinna!". Selleks ajaks kui telefon saab taskusse ja lukk kinni tõmmatud, enam maja ei paista, pilv on meid rünnaud. Asume siis missioonile leida gondlimaja. Aega läheb aga asja saab.

Teeme siis veel mõned ringid, kuid ilm vaid halveneb, aeg on ka lõunatada. Seltskond on meil kaheks jagunenud ja esimesed võtavadki suuna kokkulepitud kohviku poole. Nähtavus on nullilähedane, pikk sirge, kiirusehoidmise laskumine on täies hoos, kui Kaisa püüab selja taha vaadata ja hüüab "Kas Annika pais..." prõhhbumm...kukerpall. Aga pole hullu, jätkame sõitu.

Peale pikemat siilike udus mängimist leiame söögikoha, nähtavuse erinevus majast väljas ja majas sees on drastiline. Istume ja puhkame jalga ja udust segaseid silmi. Pika peale jõuavad ka teised. Teeme veel mõned laskumised, kuid peagi võtame suuna kodule.

Täna on meil kavas õhtusöök väljas. Kõnnime siis peatänava läbi ja peale paari katsetust, leiame selle ÕIGE. Võta nüüd kinni kas kallis või odav. Koht on mõnus hubane ja toidud head, 3-käiguline õhtusöök viib keele alla ja ka veiniklaasid tühjenevad kiirelt.

Linnaõhtu lõpetuseks teeme veel väikse suveniiri shoppingu ainsas lahtiolevas poes aga magnetid saab kätte.

Koju jõudes läks jutt mingipärast jooga teemale ning tuli hakata tegema selliseid harjutusi, mis on Annika lemmikud. Nimistusse jõudsid: konn, tool?, plank, kätekõverdused jalatõstega.