27. veebruar - Courmayeur

Nii, täna siis otsustasime Itaalia mägesid valutama minna. Ilm oli super - päike paistis, õhk oli soe - kõik mida hing tahtis oli olemas. Väike tagasilöök oli tunneli maksupunktis, kui selgus et soodustuse saamiseks oli meie Unlimited piletilt siiski midagi puudu ja pidime täishinna - 70€ edasi-tagasi pileti eest maksma, oh well. Kuna tahtmine oli suurem kui see 70€, siis maksime ära ning sõit võis edasi kulgeda.

Varsti nägime, et tõstukid paistavad ning arvasime õndsalt, et oleme kohal, kuid siis selgus, et olime hoopis Mount Blanki teine külg ja täielikult off-piste nagu kohalikud suusatajad mõnusa muigega meile mainisid. Siis edasi saime miski platsile mis pidi olema nüüd õige kuid kui kaarti vaadata, siis tegelikult linn Courmayeur oli alles jääärgmine peatus :)

Sõitsime gondliga üles ning siis panime plaani paika, et täna üritame sõita kõik koos. Algus oli palju tõotav kuni selle hetkeni kui tegime laskumise jäätunud mugulate vahel ning osad jõudsid natuke varem alla kui teised ja enne ei olnud me kokku leppinud millise mäe me järgmisena ette võtame. Nii põrutasidki Heli, M-L, Aldar ja Martin ühele poole ning Annika, Kaisa, Kadri ja Ivo teisele poole.

Annika, Kaisa, Kadri ja Ivo teisi ei näinud, siis otsustati uuesti üles sõita, et siis järgmisena võtta ette kõige kõrgem mäetipp. Kuna täna Kadri selg ei teinud koostööd, siis Kadri jäi alla teisi ootama. Sõit alla oli super, rajad olid fantastilises olukorras.

Järgmisena otsustasime, et võtame ette selle kuurorti kõrgeima tipu. Olime, siis jõudnud väravateni, Kadri, Kaisa ja Ivo isegi juba gondlininigi jõudud kui kostab hõige "Kadriii, ma ei saa läbi...". Selgus, et Annika kaart oli otsustanud nalja teha ning Annikat mõnda aega mitte üles lasta. Nii siis Annika jäi 10ks minutiks alla ja teised sõitsid üles.

Selle kõige naljakam seik oli see, et Annika oli eelmisel öösel unes näinud kuidas ta järgmise päeva üksinda mäel veedab :)

Peale 10 minutit saavad kõik neli üleval kokku, et siis ette võtta üks 45 minutine järjekorras seismine, et maailma aeglaseima gondliga tippu sõita. Lõpuks kui üles jõudsime, siis vaated olid väga ilusad. Üleval aga selgus, et Kaisal olid korraga mõlemad klambrid nõrgaks jäänud ning pidi alla neid putitama minema. Otsustasime, et Kadri läheb koos Kaisaga alla kuna selg ei ole just kõige paremas seisus ning Annika ja Ivo vallutavad mägesid.

Ivo ja Annika sõitsid üles-alla, siniseid-punaseid-musti radasid, natuke puudrit ja natuke metsa. Kadri ja Kaisa kohtusid all Heliga, kes oli otsustanud greepy habemiku juttu kuulata ja mitte off´i minna, kuhu siis siirdusid ülejäänud - M-L, Aldar ja Martin.

Leidsime remondikoha ja katkisem klamber sai korda, teine pidi hetkel veel ok olema. Öeldi et võta rahulikult ja koju jõudes vaheta ära.
Ivo ja Annika otsustasid alla teiste juurde minna, kuid nägid, et Kaisa ja Kadri koos Heliga sõidsid üles. Üles jõudes avastas Kaisa, et ka tema teisel klambril on ka ikka täitsa vedru väljas. Tegime siis sõidu alla, et võtta ka väike lõuna. Edasi läksid Annika ja Heli üles, et metsa sõitma minna. Teised vigased siirdusid alla, Itaalia peale tiirutama. Peab küll mainima, et alla sõit oli täitsa mõnus ja all olid isegi põhjapõdrad ritta pandud vaatamiseks. Kahjuks aga osutus see ka ainukeseks vaatamisväärsuseks kuna küla jäi väga igavaks. Linn turistile kujutas endast ühte kohvikut ja ühte spordipoodi. Edasi olid juba kõik tupikud, tõkkepuu taga olevad alad ja majade vahelt jooksvad kitsad käigud, mis sisehoovidega lõppesid. Linnaskäigu naelaks sai see, et kaks katkist suusatajat toodi alla. Üks neist, kanderaamil olev, sai puna-valge limusiiniga sõidu. Lahkumisel nägime ka üht juba lapitud suusatajat, kes jutu järgi omal "sisse" oli kukkunud.
Sõideti siis üles tagasi, et kodupoole hakata liikuma. Tuli välja et see itaallaste mõttemaailm on ikka täitsa mööda. Rajamärgistused või asjad. ühe tõstuki asemel sõitsime umbes 5ga, st et ühte rada over and over again, sest lubatud kohta see ei viinud. Lõpuks otsustasid Kadri ja Kaisa minna kindla peale ja pisut ringiga, mis tegelikult oli otse. Ivo jäi endale kindlaks ja laskus edasi, mis lõppes siiski taas üles tulekuga, et järgneda, Kadri ja Kaisa võetud rajale. Ivo endale kindlaks jäämine oleks peaaegu endale saanisõidu korraldanud - maandus endasi minekuga lõpuks mäe kõige metsamas ja inimtühjemas nurgas. Vaevalt oli ta sinna jõudnud kui kostis lifti juurest, õnneks inglise keeles, hüüe: "hei kõik! viimased sõidud ülesse"

Päev hakkas juba lõpule jõudma kui Heli ja Annika nägid M-L, Aldarit ja Martinit, kes tahtsid minna korra veel parki sõitma. Heli ja Annika mõtlesid, et lähevad neile vastu aga kuna kell oli juba üsna palju ja tõstukeid hakati kinni panema, siis otsustati ikka alla minna, et jõuda õigele tõstukile.

Ponnistused sinna jõuda aga ei kandnud vilja ning lõpuks pidime gondliga alla linna sõitma, mis ei olnud üldse see linn, kus oli meie auto. Alla jõudes aga kohtusime M-L, Aldari ja Martiniga ning nalja sai palju kui avastasime, et nii autovõtmed kui ka korteri võtmed on meie käes :).

Istusime, siis mingi suusabussile. M-L uuris, kas buss sõidab linna, kuhu meil oli vaja. No muidugi bussijuht ei osanud inglise keelt ja kaardi peale näidates algselt raputas pead aga hiljem ütles, et viib meid ära. No nii me siis lootsime, et saame õigesse kohta. Peale mõningast tiirutamist linnas võttis buss õige suuna ning varsti olime oma bussi juures ja sõit koju võis alata.

Kodus oli tavaline rutiin - dušš, söögi tegemine, söömine. Õhtuse rutiini murdis mäng Ligretto.